Juhendaja: vanemteadur Ülo Sõstra (TTÜ Mäeinstituut).
Kaasjuhendaja: lektor Hans Orru (Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituut)
Oponendid:
Eino Lappalainen, PhD (Finnish Peat Society liige, Soome)
Erik Puura, PhD (Tartu Ülikool, Eesti)
Doktoritöö on avalikustatud
TTÜ Raamatukogus.
Pressiteade:
11. novembril 2010 kell 10.00 kaitseb Mall Orru TTÜ mäeinstituudis doktoritööd
“Eesti turba omaduste sõltuvus maastikutüüpidest ja turbalasundi toitumistingimustest”
Mall Orru on uurinud soid ja seal moodustunud turvast ligi kolmkümmend aastat. Saadud teave leiab kajastamist käesolevas doktoritöös.
Sood ja turbaalad on Eesti maastiku tähtis element, kattes 1009101 ha (22,3 %) Eesti pindalast. Eesti on üks sooderikkamaid piirkondi Põhja-Euroopas. Rohkem on soid ainult Soomes, kus nad katavad 30 % territooriumist.
Eesti soode üldarv on 9836. Enamik neist (8238) on väikesepindalalised ja õhukese turbakihiga. Suurema ja paksema turbakihiga soid on 1598. Eesti soodest on kaitse all 25 % (250000 ha), millest põhiosa on rabad.
Turvas on üheks tähtsamaks maavaraks Eestis ja leiab kasutamist kütte-, aiandus- ja allapanuturbana. M. Orru andmetel on turbavaru 2,37 miljardit tonni. Doktoritöö eesmärgiks oli välja selgitada turba (madal-, siirdesoo- ja rabaturvas) omadused (liik, lagunemisaste, mineraalainete sisaldus, elementide sisaldus jt) ning kujunemistingimused sõltuvalt soo toitumistingimustest ning asukohast maastikus. Selgus, et kõige liigirikkamad turbad on Põhja-Eesti platool, kus toitumine toimub mineraalaineterikkama põhjavee arvel. Huvitavad piirkonnad on veelahkmealad, kus valdavaks toitumine sademetest, seega üle 80% turbalasundist moodustab rabaturvas. Liigestatud reljeefiga kõrgustikel (Otepää, Karula, Haanja) on väga palju väikesi soid.
Turba kasutamisel on tähtis teada temas leiduvate kahjulike elementide sisaldust, sest turba põletamisel need lenduvad atmosfääri. Köögiviljade kasvatamisel elementiderikkal turbal võivad need jõuda läbi toiduahela inimorganismi. Doktoritööga selgus, et kõige puhtam on sademetoitelise rabalasundi keskmine kiht, kus puudub atmosfääri saastatus ja elementide sissekanne põhjaveega. Elementiderikkaimad on allikatoitelised nõlvasood.
Peale selle saab turvast rakendada otseselt inimese tervise hüvanguks. M. Orru viis esmakordselt Eestis läbi turbauuringud koos järgnevate kliiniliste katsetega, mis võimaldavad seda kasutada taastusravi keskustes, kosmeetikakabinettides, juuste hooldusel, kodusel ravil, saunaturbana (põhiliselt reumaatiliste haiguste ravil). Kliinilised katsed andsid positiivseid tulemusi, sest patsientidel paranes labakäte ja väikeste liigeste liikuvus. M. Orru poolt leiti doktoritöö käigus läbiviidud uuringute tulemusel väga kõrge humiinainete sisaldusega (60%) turvas. Võrdluseks Soomes on sama näitaja 29 %. Humiinained on keerulise ehitusega mitmefunktsionaalsed orgaanilised ained, millel on oluline roll inimorganismi tervendamisel.
M. Orru poolt koguti pikaajalise uurimistöö käigus üle 33000 turba liigilise koostise määrangu Preboreaalist tänapäevani, mis sisaldab hinnalist teavet pärastjääaegse kliima ja inimese mõjust loodusele viimastel aastasadadel.
M. Orru uurimistööde tulemused on olnud aluseks turbamaardlate registri kui ka paljude teiste arengukavade koostamisel. Tema poolt on koostatud ja publitseeritud peale teadusartiklite mitmed erialased raamatud: 1992 Monograafia “Eesti turbavarud”; 1993 Kaardi “Eesti sood (1:400000) koostajaid; 1995 Teatmik “Eesti turbasood; 1996 Kogumiku “Global Peat Resources” autoreid; 1998 Raamatu “Eesti soode geoökoloogia” autoreid; 2003 Raamat “Kahjulikud elemendid Eesti turbas”.
